Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

 Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

Tänases postituses räägin Virginia Shea 10 käsust, õigemini ühest neist. Käskusid vaadates jäi mulle kohe silma punkt "Austa teiste inimeste privaatsust". See on minu jaoks väga oluline, sest puutun üsna tihti kokku selle rikkumisega. 

Näiteks on mu enda vanemad. Naljatledes võib tõdeda, et nende uudishimul pole piire. Küll on olnud kordi, kui koju tulles märkan, et mu toas on asju liigutatud, sest oli ju vaja teada, mida huvitavat seal leidub. Kuid see ei puutu teemasse. Parem näide on olukorrast, kui unustasin oma arvuti sulgeda ja tagasi tulles avastasin, et ema midagi väga usinasti sealt loeb. Muidugi ei olnud see midagi tohutult privaatset, vaid kõigest koolitöö, mida olin just e-postiga saatma asunud, kuid ehmatus oli siiski suur. Tema enda jaoks tundus see aga justkui loomulik tegevus, mind nähes ei teinud ta teist nägugi, jäi veel mu juurde seisma ja kontrollima, et ikka vigu ei oleks tehtud töös. 

Ma arvan, et paljud teavad seda pilku, kui keegi salaja üritab teie telefoni vaadata. Olgu see siis bussis, koolis või kasvõi restoranis. Nagu juba arvata võib on minul nende pilkude omanikud mu vanemad. On tihti juhtunud, et näen autos istudes silma nurgast oma isa, kes on minu poole kaldumas, et mu vestlusi piiluda. Vahepeal tahaks temalt küsida, et kas silmad valusaks ei jää sellise kõõrdi vaatamise peale. Mitte, et mul midagi varjata oleks, kuid ebamugavust tekitab see siiski. See on justkui olukord, kui räägid oma sõbraga ja siis ilmub keegi võõras, seisab teie kõrvale, ei ütle midagi, kuulab veidi aega ja siis lahkub. 

Neid rikkumisi ei saa ma pahaks panna, sest nad on ikkagi mu vanemad, kes lihtsalt huvituvad mu tegemisest. Siiski peaks neile mainima, et mingi privaatus peaks inimsele jääma, olgu see siis tavaelus või nutimaailmas.